Adolf Harnack (1851–1930) oli Eestis sündinud rahvusvaheliselt tunnustatud saksa usuteadlane ja kirikuloolane, keda on nimetatud ka «liberaalse teoloogia isaks». 1900. a. ilmunud «Kristluse olemus» (Das Wesen des Christentums) on Harnacki levinuim ja kuulsaim teos, mis põhineb Berliini Ülikoolis peetud loenguil. Autor üritab avalikkuse ees selgitada, mida üldse kujutab endast kristlik usk ja kristlus, kusjuures tema lähtepositsiooniks on veendumus, et kristlik usk ja teoloogia on viimselt mõistetavad üksnes siis, kui neid uuritakse ja selgitatakse ajalooliselt, arvestades ka loodusteaduste kasvavat mõju inimeste maailmapildile. Ehkki ametlik kirik keeldus tunnistamast Harnacki seisukohti, said need laialdase tähelepanu osaliseks ja mõjutasid oluliselt XX sajandi teoloogiat ja vaimuelu.