Valik lasteluulet.

KUI MA ÜKSKORD ENNAST JOONISTASIN
Võtsin plokilehe valge,
joonistasin oma palge,
silmad, kõrvad, juuksetukad,
kaela, särgi, käed ja sukad.
Pilti kõigil näha lasin:
öelge, mis ma joonistasin!
Tädi arvas: kriipsujuku,
õde arvas: kaltsunuku,
vanaema: hernetondi,
elevandi-kondi-londi.
Kui ma jonni joristasin,
tihkusin ja noristasin,
ütles ema: «Ära pilli,
see on tõesti täpselt Villi.»
Läksin peegli juurde kähku.
Mis ma nägin, kõik nüüd nähku -
ei ma ole mingi nuku,
hernetont või kriipsujuku,
olen Villi, pai ning kuku!