Kuidas karastus teras – ajastutruu nõukogude propagandateos Nikolai Ostrovski teos on üks tuntumaid nõukogude kirjanduse näiteid, mis kehastab sotsialistliku realismi ideaale ja nõukogude propagandat. Raamat jutustab Pavel Kortšaginist – noormehest, kes kehastab kommunistliku ühiskonna ideaalset kodanikku, kes on valmis ohverdama isikliku õnne partei ja rahva nimel. Ostrovski, kes ise kannatas raske haiguse all ja kirjutas raamatu peaaegu pimedana, sümboliseerib autorina sama visadust ja eneseületust, mida tema peategelane.
Tänapäeva lugejale pakub see teos harivat pilguheitu nõukogude ajastu ideoloogilisse masinavärki ja selle mõjule inimpsüühikale. Kuigi raamat on tugevalt propagandistlik, peitub selles ka inimlik tragöödia ja siiras soov uskuda paremasse tulevikku. Romaan on oluline lugemine neile, kes soovivad mõista, kuidas kirjandust kasutati poliitilise tööriistana Nõukogude Liidus. Ajaloolisest huvist lähtuvalt tasub seda raamatut lugeda, et mõista paremini totalitaarsete režiimide mõju kultuurile ja indiviidile.
Teos on korduvalt ekraniseeritud, sealhulgas 1942. ja 1975. aasta filmidena, mis mõlemad rõhutavad raamatu ideoloogilist sõnumit ja peategelase kangelaslikkust. Need ekraniseeringud toovad esile ajastu esteetika ja propagandistliku suunitluse, pakkudes lisaks raamatule ajastuomast visuaaliat ajaloolise konteksti mõistmiseks.

Sarnased teosed:
1. Vaikne Don – Mihhail Šolohhov
2. Meie Lenin – Nikolai Zoštšenko
3. Raudne vool – Aleksandr Serafimovitš
4. Ema – Maksim Gorki