Peeter Torop: Märkide, märgisüsteemide ja koodide eritlemise võime ei väljendu pelgalt praktiliste grammatikate või tüpoloogiate tundmises. Igas ühiskonnas, igas kultuuris on oma tähistamispraktikad, ja märke ning koode saab mõista vaid neid tähistamis- ja tähendustamisprotsesse tundes. Siit tuleneb, et märkide uurimise ja mõtestamise minimaalseks tingimuseks on nende vaatlemine kasutuses. Kasutus on aga käitumuslik ja tekstiloomeline. Olgu see argikäitumine või loovkäitumine -- ta on kas ise vaadeldav tekstina või on tema tulemuseks tekst.
Iga üksik tekst on vaadeldav märgina, mis on ühel tasandil osa märgisüsteemist ja teisel tasandil autonoomne tervik, olles omakorda ehitatud märgisüsteemi(de)st.
Iga konkreetne raamat või film on tehtud mingist materjalist -- sõnalisest, pildilisest, helilisest. See materjal on korrastatud ja sellest on loodud süsteem. Keelest on loodud luule, liikuvatest piltidest algab film, helid koonduvad muusikaks ja jutuajamisest saab raadio- või telesaade. Ja me võime rääkida neist kui tekstidest, mis evivad oma autonoomset struktuuri, oma märgisüsteemi, mille abil materjalile on omistatud tähendused või loomuliku keele puhul lisatähendused.
Kultuur kui tekstikooslus loob kultuurikandjate ja -loojate ümber ka märgisüsteemide koosluse. Suur osa neis toimivatest märkidest kuulub korraga mitmesse märgisüsteemi ja neid ei ole võimalik seletava märgisõnastikuna kirja panna. Sest märk võib olla samaaegselt märgisüsteem ja osa märgisüsteemist. Märkide tähendused tulenevad nende eritlemise ja kasutamise viisist, kultuuris eksisteerivatest märgiloomemehhanismidest. Kultuurikandjate võime neid mehhanisme mõista tagab kultuurikompetentsuse. Kultuurikandja kompetentsus on suurem seal, kus märgikooslus on piiritletud tekstiga ja tekst ise sisaldab õpetust enda avamiseks.
Tekst iseendas ja tekst kultuuri jaoks on see dünaamiline keskkond, milles kultuurimärgid sünnivad, süsteeme moodustavad, taas hajuvad ja kultuuri mälusoppidesse ununevad. Selles dünaamikas seisneb kultuuri sidusus.