Jaava lohistas küna. Jäme vihm trummeldas selga. Ta sikutas kõigest väest, porsunud küna kippus otsa-pidi muda sisse vajuma.
Juba nädalaid oli Jaavale paistnud, et ta ulbib abitult vees, ammu enam polnud riietest kaitset. Vesi võimutses kõikjal, selle eest polnud pääsu. Suvehari oli vihmadest uputatud. Õhtuti, kui koldes miilas äge ja üürike haotuli, seisid lõdisevad lapsed sooja paistel, abaluude kohal heledad aurupilved. Jaava oli riideid tule juurde kuivama riputanud. Linane ürp läks õhematest kohtadest tahedaks, nagu koorik käe all. Seevastu villane kuub oli lontis ja soe, justkui vastnülitud loomanahk.
