Kutt silkab koju, turris turi,
sest teda taga ajab Muri.

Ees aurab värskelt pandud asfalt,
kuid nendel jooksuhoog veel kasvab.

Ei ole ringi minna mahti!
Näe, koduaken ongi lahti!

Kutt vupsti aknast sisse lendab -
ja valges voodis leiab enda,

kus patjadele, tekilegi
hulk jälgi ilmub läbisegi.

Kutt sellest vaimustusse satub
ja trambib voodis, nii et kattub

see «kunstitööga» üsna ruttu.
Siis puhub enesega juttu:

«Näeb perenaine - rõõmsal meelel
tal kohe küsimus on keelel:

kes on see kunstnik niisukene? -
Ma vastan: mina, kiisukene!...»