Charles Dickensi peateos «Kõle Maja» ilmus algselt annete kaupa märtsist 1852 septembrini 1853, oma kaante vahel 12.09.1853. Raamat avab Dickensi nn tumeda perioodi, mil tema ühiskonnakriitiline geenius jõuab kõrgvormi.
Teos jälgib kümnete värvikate tegelaste käekäiku, keda ühendab nii- või teistsugune side aastakümneid veniva, mitmeid pärijate põlvkondi hauda saatnud pärandusasjaga Jarndyce Jarndyce’i vastu, ning on esitatud kahe põimuva jutustusena: noore Esther Summersoni minavormis jutustus vaheldub kõiketeadva autori olevikuvormis antud looga, muutes romaani mitmehäälseks. Näeme Estheri hooldajat John Jarndyce’i ja tema noorukesi hoolealuseid Adat ning Richardit; sir Leicester ja leedi Honoria Dedlocki nende luksuslikus linnamajas ja maamõisas; parasiidist elukunstnikku Harold Skimpole’i; advokaate, erusõdureid, arste, liiakasuvõtjaid, pisikaubitsejaid, silmakirjalikke heategijaid, valevagasid jutlustajaid, kohtu ümberkirjutajaid ja paljusid teisi kuni tööstusliku pöörde aegse Londoni kõige armetumate heidikuteni kirjaoskamatu poisikese Jo näol, kes «ei tea midagit» ja oskab ainult oma ristmikku pühkida.
«Kõle Maja» mõistab külmas raevus hukka Dickensi kaasaegse ühiskonna ebainimlikkuse; ent siin saavutab ka Dickensi stiili tume poeetika oma kõrgvormi ja moodustab puhtsüdamliku headuse hääle ning teisalt groteski ja satiiriga põimudes unustamatu terviku.
