Kevadel vanaema kaotanud poiss läheb sügisel maale vanaisale seltsiks. Aias lööb ta hambad mahlasesse õuna.

/.../ «Aga just siis, kui olin hambaid õuna sisse löömas, märkasin ma selle sees ussiauku ja kuulsin augusuult imepeenikest pininat. Vaatasin terasemalt ja nägin, et ussiaugu serval seisab pisike õunauss, kaks sõrme suus nagu pätipoistel vanades lastefilmides, ja vilistab. Oleksin ehmatusest õuna äärepealt maha pillanud. Uss viipas mulle, et ma talle järgneksin, ja oli hetke pärast augusuult kadunud. Mis siis ikka, mõtlesin mina, kui kutsutakse, tuleb minna. Võtsin ketsid jalast ja pugesin ussiauku.» /.../

Tegemist on isesuguse raamatuga, kuhu on stantsitud eri asetusega augud, markeerimaks õunaussi käike ja mälestuste labürinti.