Mosaiikromaani aluseks on autor valinud kaks kunagises Kingissepa rajoonis toimunud tõsielulist kuritegu. Üks neist kuritöödest toimus 1968. aastal, kui mõrvati julmalt kaks päris noort inimest. Teine kuritöö, ahistamisjuhtum, pandi umbes samal ajal toime ühes koolis. Mõlemast juhtumist ei teadnud avalikkus nende toimumise ajal mitte midagi ja need on tänaseni avalikustamata. Vaid sündmustes osalenute kõige lähedasemad on nende süütegude tunnistajaiks ja meenutajaiks.
Autor on uurimuste tulemusena ja oma ettekujutuse läbi need kaks traagilist lugu, mida poleks tohtinud juhtuda, põiminud juhuslike sündmuste kaudu üheks tervikuks.
Kui mõni romaanis käsitletav episood on liiga uskumatu või jääb segaseks, siis tuleb rakendada oma kujutlusvõimet, sest inimeste maailmas pole miski võimatu. Lisaks on kurjategijate mõttemaailm ja tegutsemisviis äraarvamatult rikas. Uuriv ajakirjanik Hugo püüab toimunud sündmustele lahendusi leida ja kui kõik ei õnnestu lõplikult selles romaanis, siis ehk juba järgmises.
