2008. aasta suvel koos Tiit Pruuliga tehtud pikk rongireis viis Olev Remsu läbi kogu Siberi lõpuks Vaikse ookeani äärde. Reisi tõeliseks sihtkohaks oli eestlastest väljarändajate küla, kus reisimeestel õnnestus kohtuda ka selle viimaste eestlastest asukatega.

Reisikiri on kirjanik Olev Remsu üks meelisžanre, mille eest on lugeja talle ka rohket tunnustust jaganud. Reisimehena on tal kannatlikkust ning võimet trotsida kõikvõimalikke teekonnaraskusi, samas oskust lävida erinevate inimestega, kirjanikuna terast silma märkamaks võõrsil uut ja iseloomulikku. Tähelepanu väärivad on tema situatsioonikoomilised olukorrad, ta omapärane huumor ja muhedus.