Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.
«Tere, sa imetore…» Kükitasin maha ja uurisin järele. «Tüdruk.»
«Tema on meie äbarik, seesama jah,» kostis proua mõningase ükskõiksusega.Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.
«Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,» sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.
SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!
Ja oligi.

Niipea kui lugeja «Lily ja kaheksajala» avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju.

Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer.

«Lily ja kaheksajalg» tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.

Steven Rowley on töötanud vabakutselise kirjanikuna, kolumnistina ja stsenaristina. Ta on pärit Maine'i osariigist Portlandist, praegu elab ta Los Angeleses koos oma elukaaslase ja koeraga.