Limonov ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on olemas. Ma tunnen teda. Ta on olnud ukraina pätt, Brežnevi-aegse nõukogude underground-kultuuri iidol, New Yorgi paadialune ja Manhattani miljardäri teener. Menukirjanik Pariisis. Ta osales Balkani sõdades ja lõpuks sai temast kommunismijärgse Venemaa tohutu segaduse keskel noorte desperaadode partei vana karismaatiline juht. Ta ise näeb endas kangelast, kuid sama hästi võib teda pidada lurjuseks. Mina talle hinnangut ei anna. Emmanuel Carrère

Emmanuel Carrère (1957) on üks praeguse aja mõjukamaid prantsuse kirjanikke. Puhtast ilukirjandusest alustanud ja juba sellega tuntuks saanud autor on paari viimase aastakümne jooksul liikunud dokumentaalromaani radadel. Just selles žanris on ta välja kujundanud selgesti äratuntava omailma.

Carrère'i uus lähenemine sai alguse võikal tõsielulool põhinevast raamatust „Vaenlane“ (e.k 2002). Carrère'i dokumentaalromaane iseloomustab autori jõuline kohalolek, kuid samas loobumine hinnangu andmisest. Carrère ei mõista kohut, vaid püüab mõista. Temaga on huvitav kaasas käia.