Iga inimene unistab, kuid mitte iga unistus ei teostu. Anastasia ütleb, et kõigil inimestel on Maa peal ühesugused loomisvõimalused, kuid me kasutame oma võimalusi erinevalt. Üksnes mõtete puhtus ja tunnete vibratsioon kokkuliitununa kõikehaarava unistusega annab inimesele erakordse, jumaliku väe. Jumal kinnitab oma pojale: «Kui sa jõuad kõige otsani, avab mõte uue alguse ja jätkumise. Mu poeg, sa oled lõpmatu, sa oled igavene, sinus on sinu loovad unistused.»

Anastasia palvet lugedes tunneme endis hingevärinat: «Minu Isa, kes Sa oled kõikjal, ma olen Sinu tütar, Sulle rõõmuks...» Algallikate tarkusi valdav metsaerak on kindel: ükskord saabub päev, mil kõik isad mõistavad, et nemad vastutavad maailma eest, milles elavad nende lapsed. Selleks tuleb kõik olemise tasandid vältimatult siduda ühte ainsasse kohta. Nimetada see koht oma kodumaaks, luua ise seal armastuse ümbrus, millega hakkab kontakteeruma kõik parim Universumis.

Teine trükk.