Rammestaval suvepäeval saabub pensionil advokaadi Arvi Sillami järveäärse maakodu õuele iseäralik seltskond. Võõrastel on kaasas urn oma lähedase tuhaga, mille nad tahavad järvevette puistata. Kui vana advokaat kadunukese nime kuuleb, ei reeda ta mingil moel, et oleks seda meest kunagi tundnud. Aga on. Veelgi enam. Keegi ei aima, kui suurt rolli on need kaks perekonda mänginud ja hakkavad edaspidi mängima üksteise elusaatustes. 

Mart Kadastiku romaani «Luikede järv» raamistiku moodustavad üllatavad sündmused ja suhtesiksakid, mille alguspunktid ulatuvad kuni saja aasta taha. Värvikale ühispildile koondunud tegelasi (jurist, arst, ettekandja, ajakirjanik, taksojuht jt) seovad igavesed küsimused armastuse otsimisest, leidmisest ja kaotamisest, lootusest ja lootusetusest. 

Ning nagu autori varasemateski teostes, jagub «Luikede järve» nii kuumi tundeid kui ka karget groteski. «Minu jaoks oli tegu hea, elulise ja inimliku looga sellest, kuidas haavu lüüakse ja kuidas nendega toime ei tulda, kuidas ennast mõnikord pärast haavatasaamist ise edasi pekstakse, ja muidugi ka sellest, mida inimene vajab, et terveneda, ning sellestki, kas ja kuidas on võimalik enda löödud haavu heastada.»

Katrin Saali Saul, psühhoterapeut