Tere tulemast Bartholomew'sse... Sa ei pruugi siit iial lahkuda.
Ei tohi külalisi vastu võtta.
Ei tohi öösiti korterist ära olla.
Ei tohi tülitada teisi elanikke, kes on kõik rikkad või kuulsad või mõlemat korraga.

Need on ainsad reeglid Jules Larseni uuel töökohal korterihoidjana Bartholomew's, ühes Manhattani kõige prominentsemas ja salapärasemas majas. Süda murtud, näpud põhjas, satub Jules uuest hunnitust elukohast vaimustusse ja lepib nende tingimustega, olles valmis endist elu selja taha jätma.

Kui Jules Bartholomew' elanike ja töötajatega lähemalt tuttavaks saab, hakkab talle meeldima teine korterihoidja Ingrid, kes meenutab talle ühtaegu lohutavalt ja häirivalt tema kaheksa aastat tagasi kadunud õde. Kui Ingrid tunnistab, et Bartholomew's pole kõik nii, nagu pealtnäha paistab, ja et hiilgava fassaadi taga peituv sünge ajalugu teda hirmutab, peab Jules seda tühipaljaks tondijutuks – kuni Ingrid järgmisel päeval kaob.

Ingridi kadumise kohta tõtt otsides asub Jules tuhnima Bartholomew' sünges minevikus ja saladustes, mis majaseinte vahel varjul on. Avastus, et Ingrid pole esimene korterihoidja, kes on Bartholomew's kaduma läinud, peab Jules ajaga võidu jooksma ajaga, et paljastada mõrvar ja hoone varjatud minevik ning põgeneda Bartholomew'st enne, kui tema ajutine siinviibimine alaliseks muutub.


«Tõmba koomale, «Rosemary laps», suurlinna paranoial on hõrgutavalt gootilik uus aadress.» – Ruth Ware

«Varjunime all kirjutav autor loob osavalt halvaendelisi sündmusi ja kõhedaid süžeekäike, lisades sekka sotsiaalkriitilisi elemente, ja üllatava lõpupöörde, mis tõstavad tema hirmuetüüdi tavalisest õudukast kõrgemale.» – Wall Street Journal

«Nii Sageri vanad austajad kui ka uued lugejad naudivad põnevikku, mis paneb südame kiiremini põksuma ning põimib majandusmuresid oskuslikult millegi palju süngemaga. Jules peab seinte sees ja ümbritsevas maailmas varitsevate deemonitega toime tulema, kui tahab üldse mingit tulevikku näha. Sest viimaks ei aita õudust eemal hoida ka kõigi uste lukustamine, kui õudus koos sinuga luku taga on.» – New York Journal of Books