Tallinnas teavad kõik, et Kopli vanade barakkide kant on kui eikellegimaa, narkoärikate, kodutute ja kurjamite kuningriik. See on elamiseks kole koht, aga suremiseks veelgi koledam.
See tüdruk kinnitaks seda, kui ta saaks rääkida. Aga tüdruk ei räägi ‒ ta on surnud. Tema laip leiti õues vedelevalt diivanilt öösel sadanud lume alt. Komissar Kurismaale meeldib lumi väga, aga mitte siis, kui see katab kõik jäljed ja niidiotsad. Talle meeldib lumi, mis krudiseb suuskade all, mitte lumi, mille all lebab noore naise surnukeha.

Samal ajal kui lumi Eestimaa külmas talves aina langeb, alustab Kurismaa ajaga võidu jahti kurjategijale, sest võib olla veel teisigi tüdrukuid, kelle elu on ohus. Kuid paistab, et ikka jääb midagi märkamata, sest alati, kui ta tõele liiga lähedale jõuab, kaovad otsad vette. Ja siis Marko mõistab − lumi ei ole selles juhtumis tema vaenlane, vaid hoopis liitlane.

Salapärase Arno Saare nime taga peitub tuntud itaalia kirjanik Alessandro Perissinotto, kes on öelnud: «Üks osa minust soovis väga veel mõne kriminulli kirjutada. Selle osa nimi on Arno Saar.»