Sõidan külateel. Hallil, sombusel maastikul vilksatab äkki midagi päikeseliselt kollast. Korraks kangastub suvi, kuldne viljapõld ... Tagurdan. Ilm on tõesti vastik ja ilmselt selle tõttu on vana lauda aken kaetud päevinäinud tekstiiliga. See on üsna lihtne toimses tehnikas rebukollane kate, milles on värvilised naastpõimes ornamendid. Omanik on õnneks nõus vahetust tegema ja toon kanade kaitseks kodust sobivama eseme. See on minu esimene «päästeoperatsioon».

Kui Sillaotsa Talumuuseumis suurrättide näitust üles seadsin, jalutas saalis üks mees, vaatas imestusega rätte ja ütles: «Pean igaks juhuks kontrollima, mille oma koerale alla panin.» Ega ma ei oskagi öelda, kui oluline on üksikinimese jaoks «päästa» oma kodus mõni vana ese. «Kiire on. Kes jõuab seda «prahti» koguda ja alles hoida?» Ometi kerkib minevik aeg-ajalt pinnale nagu kivid põllust.

Käesolevat raamatut koostades olen ma mõelnud külanaisele, kes kanu kasvatas, mehele näitusesaalist, rahvakunstihuvilisele moeloojale, muuseumitöötajale, folgituristile ja kangakudujale, kes ei ole leidnud kudumisjuhiseid hulgaliselt välja antud rahvarõiva- ja etnograafiliste tekstiilide kogumikest.

Ärgem siis jätkem vanu esemeid tähelepanuta, need võivad kaunistada Sinu kodu või teha rõõmu kellelegi teisele.