Soome kirjanduse suurkuju, nobelist Frans Emil Sillanpää (1888–1964) romaani «Lõikuskuu» (1941) peategelane on ideaalid minetanud kirjanik, abielu lämmatavasse argipäeva uppunud ja sellest vabaneda ihkav erandlik isik, kes ei leia oma lähedastelt mõistmist. Minevikku, nooruse kuldsetesse aastatesse põgenedes püüab ta uuesti tabada pettumust tekitanud armastust.

Inimene ja põhjamaine loodus moodustavad Sillanpääl nii heas kui ka halvas võimsa terviku. Tema ainulaadne omanäoline looming jõuab eesti lugejani esimest korda pärast 40 aasta möödumist.