Tegevus toimub sajandivahetusel ühes hullumajas.

Palun, et Volli kirjutaks minu eest ühele naisele, kellega ma täna õues muru peal aelesin, minu etteütlemise peale kirja. Mu käed värisevad nii ilgelt, et saan hädavaevu aru vaid oma varesejalgadest. Annan talle pastaka ja Volli kirjutab mu dikteerimise peale: «Tere, ilustiss! Tänane värk oli vahva, kuid teie osakond on jube. Meil on päris rahulik sellega võrreldes. Pane see kiri ööseks endale pea alla ja näed sedasama, mis meil täna oli. Homseni! Suudlen!» Volli lõpetab ja küsib, et kas meil läks siis nii kaugele. Noogutan… Eh, saaks juba õue ja käperdada, see on siin ainus rõõm. Kui jalad paremini kannavad, vean ta sinnasamma jalutusaediku pelta juurde ja keeran taha. Ta hoiab plangust kinni ja ma lükkan. Eh, saaks juba õue! Õhtul rohtude võtmise ajal ulatab õde mulle sõbranna kirja ja lisab, et sul on siin veel austajannasid. Oh, kurat, kobisen omaette, pistan sitemad rohud keele alla ja paremad neelan alla. See liigutus on mul selge nagu liinitöölisel.