„Ma usun ihasse“ on kirekirjadesse peitunud hommage. Kartau jutustab viis aastat kestnud romantilise kinnis­mõtte loo ja seob sellega tagasi Eestisse kolimise, loovinimeseks kasvamise ja eesti kultuuriväljal tegutsemise kogemusi.

Mis on ühist ihal ja loovimpulsil? Milliseid filosoofi­lisi mõistmisi leidub räpases, lihases inimkogemuses, eriti naisena? Kui kaugele võib jõuda puhta projektsiooniga?