Liivimaa aadlik Herbert von Blanckenhagen (1892–1985) jutustab mälestustes oma veidi enne I maailmasõja algust alanud üliõpilasajast Tartus, 1917. aasta Vene revolutsioonidest ja 1918. aasta Saksa okupatsioonist ning võitlustest Balti Landeswehri ridades aastatel 1918–1920. Loo keskpunktid on üliõpilaselu korporatsioonis Livonia, mõisapidamine Lõuna-Liivimaa rüütlimõisates ning relvavendlus, võidud ja sõjaseiklused, teisalt kaotused, vägivald ja surm võitlustes bolševike ning vahepeal ka Eesti ja Läti sõjavägede vastu. Sündmusi raamistavad suur, lugematute nõbudega aadlisuguvõsa ja perekonnaasjad ning Liivimaa loodus, mis on kaunis aastaajale vaatamata.

Autor lahkus 1920. aastate alguses kodumaalt, et mitte kunagi enam naasta, ja raamat on justkui mälestusmärk lõplikult möödanikku kadunud ajastule. Muu hulgas kirjeldab Blanckenhagen sündmusi, millest pole varem eesti keeles kirjutatud, ning avab valehäbita 20. sajandi alguse noore Balti aadliku maailmavaate ja ellusuhtumise. Tema kujundirohke keelekasutus ja ladus stiil teevad raamatust nauditava lugemisvara ka lugejale, kellele ajalugu muidu eriti korda ei lähe.