Sotsioloogia klassikuks nimetatud Pitirim Sorokin (1889–1968) sündis Vologda kubermangus Venemaal, isa oli venelane, ema sürjakomi. 1910–14 õppis õigusteadust Peterburi ülikoolis, oli sama ülikooli esimese sotsioloogiateaduskonna asutaja, 1917. a. mõnda aega Ajutise Valitsuse juhi Aleksander Kerenski isiklik sekretär. Pärast bolševike riigipööret 1917. a. oktoobris sattus ta konflikti Leniniga ja oli sunnitud 1922. a. Venemaalt põgenema. Lühikese vahepeatuse järel Berliinis ning Prahas suundus ta 1923. a. sügisel Ameerika Ühendriikidesse, kuhu jäi elu lõpuni. Aastail 1924–30 oli ta professor Minnesota ülikoolis, seejärel kutsuti ta Harvardi ülikooli alles loodava sotsioloogiateaduskonna dekaani ametikohale.

«Meie ajastu kriis» (ilmus 1941) on Sorokini tuntuim ja maailmas enim tiražeeritud teos, olles tema peateose «Sotsiaalne ja kultuuriline dünaamika» (ilmus 1937–1941) lühem ja tihedam kokkuvõte. Oma raamatus analüüsib ta Lääne meelelise kultuuri ühiskonna kriisi olemust, selle põhjusi ja tagajärgi, tehes seda oma kultuuritüüpide ehk kultuurisüsteemide teooria näitel.

Raamatule on saatesõna kirjutanud Henn Käärik.