See raamat on minu isa lugu. Samas, nagu veetilgas peegeldub maailm, on ka ühe inimese loos midagi globaalsemat, üldistavamat. On ju seegi raamat ühtlasi Eesti ajaloo lühikonspekt.

Sümboolsena mõjub juba tema sünnitalu asukoht – esimeste põlevkivi katsekaevandite lähedal. Oma meheeas tuli isal Kohtla jaamaülemana saata sedasama põlevkivi rongide kaupa Narva elektrijaamadesse.

Nagu Forrest Gump, sattus isa Eesti ajaloo sõlmpunktidesse ning kohtas kultuurilukku läinud isikuid.
Ainuüksi isa poolt asutatud koore ja ansambleid oli vähemalt seitse, ning neid, kus ta vaid osales, pole vist võimalik kokku lugeda.

Uue vabariigi jõudis isa ära oodata. Jõudis käes hoida ka uusi Eesti kroone. 78-aastaselt, 8. septembril 1992. aastal, lahkus töömees, laulumees, muusikamees meie keskelt. Jäid mälestused, sealhulgas elu lõpukümnendil kirjapandud memuaarid, mis nüüd tänu kolmanda põlvkonna pingutustele ilmavalgust näevad.

Ain Aho


Sisu:

• Aastad 1914-1918. Järve külas
• 1918-1920. Tallinn. Odra tänav
• 1921-1933. Kaupmehe tänav. Algkool, Kaarli Gümnaasium. Suved maal
• 1933-1934. Tondi sõjakool
• 1934-1939. Kehra
• 1939-1941. Raudteel
• 1941-1944. II maailmasõda. Raudteel
• 1944-1945. Sõja lõpp. Tapa jaamas
• 1945-1974. Nõukogude aeg. Kohtla jaamas
• 1974-... Pensionipõlv
• Valik kirjavahetust