Linnastunud inimestele on mets, meie esiisade loomulik keskkond, hakanud tasapisi võõraks jääma.

Meie metsamehed on aastakümneid, isegi aastasadu elanud metsaga koos, kasvatanud ja hooldanud seda. 20. sajandi lõpuks oli Eestis metsa kaks korda nii palju kui sajandi alul. Tänu paljude põlvkondade metsameeste tööle on meie metsad säilitanud looduslähedase ilme ja liigirikkuse.
Kui aga mälu katkeb ja seosed muutuvad häguseks, lähevad ühed ahneks ja kipuvad metsale liiga tegema, teised aga üritavad võõra tarkuse najal ja elurikkuse säilitamise nimel tule ja rauaga looduslikkust taastama hakata.

Metsaharidus kui laiema loodushariduse osa peaks kasvatama teadlikkust ja looma olukorra, kus looduslikkust ei tulegi taastada, sest see ei kao kuhugi, see lihtsalt on olemas ja kuulub metsa juurde. Me võime lõputult luua elurikkuse säilitamise definitsioone, reegleid säästva metsanduse tarvis, kuid määravaks jääb siiski inimeste suhtumine.

Käesolev teatmik on mõeldud kõigile metsahuvilistele, samas sobib see abivahendina kasutamiseks põhikooli loodusainete õpetajale, kes räägivad metsast ja loodusest, koolimetskondade juhendajatele, aga ka põhikoolijärgsetele metsandusõpilastele, et põhitõdesid üle korrata.