Kes sõjaväes on teeninud, see tsirkuses enam ei naera… Või kui naerab, siis on sellest tsirkusest piisavalt palju aega mööda läinud. Viiemiljonilises inimhulgas (väidetavalt nii suur olla olnud Nõukogude Armee koosseis) juhtus vältimatult igasugu jaburusi, kui ka seesuguseid juhtumeid, mis hilisema meenutuse käigus suu muigele veavad. Mõned nendest internetis liikuvatest lugudest on nüüd kinni püütud ning huvilistele lugemiseks kaante vahele topitud. Näiteks selline…

Meie komandopunkti ekspluatatsiooniks üleandmise päev sattus olema talvel. Kohale sõitis komisjon eesotsas kindraliga, kellel oli kaasas terve õukond, kontrollivad polkovnikud, majorid ja muud loomad. Sellest seltskonnast kulges mööda soldat aerodroomi autopataljonist. Bušlatt õline, üleni räpane, ajamata habemega. Au andmata tormas ta vaikides mööda rada, äärepealt kindralit lumehange tõugates. Tummstseen. Autopati komandör oli poolsurnud, zampoliit minestuse äärel. Kindralmajor vaatas sõdurile järele ning ütles ühele polkovnikule: «Vaat mispärast kõik imperialistid meid kardavad!»