Ajaloolises romaanis annab Ameerika kirjanik oma tõlgitsuse Hispaania kuninga Felipe IV (1621–1665) valitsusajale, tema suhetele Maria de Agredaga ja teiste naistega.

Raamatu lõppu on lisatud autori põhjalik ülevaade teose saamisloost. Tutvunud Hispaania saadiku soovitusel Felipe Ximenez de Sandovali teosega Maria de Agredast, kirjutab autor:

«Selles oli kirja pandud üks suur elu, suur sõprus ja kirjavahetus andeka ja tundelise, kuid üksildase monarhi, kes valitses üle kogu maailma levivat riiki, ja kloostrinunna vahel, kes kunagi lihas – ma kasutan seda mõistet teadlikult – polnud lahkunud külast, kus ta oli sündinud.
Need kirjad on kuulutatud «haruldusteks maailma ajaloos» ja selles pole midagi imestada. Need kirjutati rohkem kui kolme sajandi eest ja alati sama mustri kohaselt: kuningas kirjutas lehekülje paremale äärele, jättes vasaku poole nunna vastuse jaoks; ja üle kuuesaja kirja on säilinud tänapäevani, nii et te võite näha nende käekirju kõrvuti: agoonia ja kahetsuse karjatused, abipalved; ja targad nõuanded, vaikne sümpaatia, vastuse armastav headus.»

«See lugu polnud enam ainult Maria de Agredast, vaid ka Isabelist, Inesest, Margaritast ja Marianast, ja veelgi täpsemalt, lugu kuningast endast nii nagu see väljendus ta suhetes nende naistega. Nii siis näis sobiv, et teos saaks pealkirja tiitlist, mida Felipe IV, nagu kõik Hispaania kuningad, Alfonso XII kaasa arvatud, kasutasid igal ametlikul aktil ja allkirja juures: Mina, Kuningas.»