Egiptusest mõeldes turgatavad esimesena pähe püramiidid, päike, liiv ja türkiissinine värviliste korallidega meri, kuid kui paljud on mõelnud seal elamisest? Mina ka ei mõelnud, aga pakkisin kohvrid ja minu elukohaks sai vaheldumisi Punase mere ääres paiknev Hurghada ja Ülem-Egiptuse linn Luxor. Esimene on eestlastele tuttav ja küllaltki läänelik kuurortlinn, teine äärmiselt konservatiivne ja klannikultuuril rajanev asula. Unistasin avastusretkedest Ramses II radadel ja maalilistest jalutuskäikudest päikeseloojangul Niiluse kallastel… Mind tervitas hoopis kultuurišokk – koduseinte vahele varjuvad naised, piiratud liikumisvabadus ja lõputu trall pulmade ümber. Kohalike tõekspidamiste mõistmine võttis aega, kuid lõpuks saime sinasõpradeks.

See on lugu sellest, kuidas ma 2012. aastal Hurghadas armastuse otsa komistasin ja peale viieaastast kaugsuhet Egiptusesse kolisin. See on ka lugu abieludest ja naiste rollist Egiptuse ühiskonnas. Lugu Egiptuse ühiskonna põletavatest probleemidest ja kaosest ning egiptlastest, kes seda kõike läbi huumoriprisma vaatavad.