«Minu esimesed liblikad» on Imre Kaasi esimene proosaraamat.

Aasta on 1991. Ülo Nugis lajatab Toompea lossis spiikrihaamriga ja Eesti saab kõikide pilkude all taas vabaks. Seda vaatavad pealt ka need lapsed, kes on vaid aasta varem kooli läinud. Nende vanaisad-vanaemad mäletavad veel hästi, mis toimus 1939. aastal ja pelgavad, et see üürike iseseisvus antakse taas käest. Isegi lapsed mõtlevad neil hetkedel, kas Eesti jääb ikka vabaks ja kuulavad tähelepanelikult maanteel ulguvat mootorimüra – ega sealt kosta tankiroomikute lõgisemist?

«Minu esimesed liblikad» sündmused leiavad aset pisikeses Kabli külas Pärnumaal. See on romaani vormis lugu 90ndate laste igapäevaelust ja tärkavatest tunnetest. Need interneti ja mobiiltelefonita üles kasvanud lapsed tunnevad rõõmu õudusjuttude vestmisest, filosofeerivad vabalt isegi presidendiga, lahendavad kuritegusid ning kogevad esimest armastust. Lõpuks ollakse aga silmitsi reaalse murega – kuidas jääda krõbekülmal talvel ellu korteris, mida enam ei köeta?

See on ajastutruu ja humoorikas lugemine nii täiskasvanutele kui noortele.