Raamatus «Minu loomad» jutustab Vladimir Leonidovitš Durov lastele oma loomadest, oma esinemistest tsirkuses, oma tööst.
Vladimir Durov erines teistest dresseerijatest. Ta ei dresseerinud loomi mitte peksu ja hirmutamisega, vaid headusega, maiuspaladega. Meelituse ja kannatlikkusega saavutas ta hoopis rohkem, kui need taltsutajad, kes loomi peksid ning piinasid. Vladimir Durov rändas kogu Venemaa läbi, esinedes mitmesugustes tsirkustes ja palaganides, ning saavutas kõikjal suure menu, eriti laste keskel. Aja jooksul muretses Durov enesele ikka uusi ja uusi loomi. Tema «loomakool» kasvas. Pidi ehitama Moskvasse erilise maja, kuhu Durov oma neljajalgsete sõpradega asus. Vladimir Durov suri aastal 1934, kuid tema «nurk» säilis.
