Raamatus «Minu loomad» jutustab Vladimir Leonidovitš Durov lastele oma loomadest, oma esinemistest tsirkuses, oma tööst.

Vladimir Durov erines teistest dresseerijatest. Ta ei dresseerinud loomi mitte peksu ja hirmutamisega, vaid headusega, maiuspaladega. Meelituse ja kannatlikkusega saavutas ta hoopis rohkem, kui need taltsutajad, kes loomi peksid ning piinasid.
Vladimir Durov rändas kogu Venemaa läbi, esinedes mitmesugustes tsirkustes ja palaganides, ning saavutas kõikjal suure menu, eriti laste keskel.
Aja jooksul muretses Durov enesele ikka uusi ja uusi loomi. Tema «loomakool» kasvas. Pidi ehitama Moskvasse erilise maja, kuhu Durov oma neljajalgsete sõpradega asus. Vladimir Durov suri aastal 1934, kuid tema «nurk» säilis.

Sisukord:

Vanaisa Durov

Rõngassaba

Langevarjur Röhh-Röhh

Elevant Beebi

Merilõvid Leo, Pizzi ja Vaska

Kaštanka, Piska ja Nakits

Mesikäpa küünte vahel

Borka ja Surka

Siilid Labak ja Rull

Ahv Mimus

Varesed-artistid

Kured-tantsijad ja kana-tantsijanna

Hani Sokrates

Ronk Kaarel ja hakk-pikanäpumees