Andrus Kasemaa luulekogu «Minu lõhn» üritab näha igapäevaste esemete ja nähtuste taga nende suuremat tähendust. Mis oleks kui ajalugu läheks teisiti? Miks oleme rahul asjade tavapärase kulgemisega? Raamatu lüüriline kangelane ei karda küsida taolisi küsimusi, mistõttu jõuab sageli ootamatute järelduseni.

Minu toas on minu lõhn ja vana maja lõhn
ma ei teagi kumba rohkem on
vana maja lõhna on terve vana maja täis ja kõik toad ja riided ja
kapid on täis
see on minu lõhn natuke ka
mida kauem ma siin majas elan
kord oleme nagu üks lõhn
vana maja ja mina
ja kord on ainult minu lõhn vanas majas ja minus vana maja
lõhn aga mind siis enam pole