Siin kaante vahel on sürrealistlik sissevaade aastatesse, mis ma olen veetnud selles väikeses linnas.

Ma saabusin ühe suvalise rongiga, ise ka imestades, mida ma jälle siin teen. Mu abielu oli läbi, mu peamised kaaslased olid märkmik ja pliiats. Siis hakkasid asjad juhtuma. Ma armusin Disainerisse, mind võrgutas Preili Pilv, lohutas Emalõvi, vangistas Tiigritüdruk. Mu ümber liikusid diivad, peakokad, ennustajad, diplomaadid, poeedid, muusikud, kindralid, baarmenid, telestaarid ja isegi paadimehed. Ma kogesin lõikuspidusid, folke, kohviku- ja teatristseene, jaanitulesid ja joogatunde. Ja kohvi. Palju kohvi. Aga peamine, mis ma nende aastatega selgeks sain: sa ei saa kirjutada hästi ilma armastuseta.