Teos lahkab autori lemmikteemat – isiksuse ja ühiskonna igavest vastuolu.
Sem Tangstad on juba siia ilma sündides teistest silmapaistvalt erinev – ta on punapea. Mida aeg edasi, seda enam süveneb vastuolu tema ja teda ümbritseva väikekodanliku maailmamudeli vahel. Ta ei sobi keskkonda, millesse on sündinud, ainus pääsetee on uni, unelm, kadunud meistrite piltide imemaailm. Seetõttu huvitab reaalsus teda üha vähem ning tundub eemaletõukavana.
Saatus aga hoiab lapsi ja joodikuid, Semis peitub tema nuhtluseks või õnneks nii üks kui ka teine.
Jens Bjørneboe on veendunud, et elu hoiab nende poole, kes hoiavad kunsti ja ilu poole.