[Käesolev eksemplar on autori pühendusega]
Kass Alfred oli rahul nagu tavaliselt. Tänase pidupäeva puhul oli talle isegi tilk poepiima valatud ja nüüd, aeledes mugavalt oma vaibatükil pliidi kõrval, jälgis ta vidukilsilmi üleüldist askeldamist.
«Kardulad seie!», röökis ülaltkorra perenaine, ise mingit plekkriista kraapides. Kostis hirmsat kolinat ja vandumist, lapsed siplesid kõigil jalus, -- neil on ju, teadagi, alati lõbus. Aeg-ajalt tuli uusi külalisi. Eemal nurgas istus Artjom, kojamees, mudis oma piipu ja nohises paljutõtavalt. Harva lahkus tema pilk seina ääres seisvatelt viinapudelitelt. Diivanil istusid kaks meest, mõlemal käsi ümber teise kaela, ja jälgisid toimuvat, endil kohe väga muhedad näod. Täna, lämbel lõikuskuu reedel, olid mehed, ehk siis siitperemees ja naabrimees, isaks saanud. Kaks ponksi poisslast olid vajutanud lingile ja astunud siia ilma. Seda mitte just sagedast sündmust, et see naabrinaistel ühel päeval õnnestus, oli terve trepikoda tähistamas.
«Ega's siin midagi,» kostis saginat üle kojamehe hääl, kes ringi vahtides juba pudelikorki keerutas. Kusagilt ilmus veel puhtamgi laudlina ja varsti võis näha söögist kõigeti mõnutundvaid kodanikke. Alfred keeras külge.