Kolm üksteisest võõrdunud õde toob üle pika aja taas kokku vanaemalt saadud pärandus. Perekonnal, usaldusel ja andestusel on nende elus suur roll.
Dana, Harper ja Tawny kasutasid endi kohta väljendit «mõnikord õed». Nad said kokku vaid suviti, kui veetsid kuu aega Põhja-Texases järveäärses puhkekülas oma vanaema juures. Viimasest korrast, kui kõik koos olid, on loo alguseks möödunud kümme aastat: vahepeal polnud nad üksteisega peaaegu et suhelnudki. Ja see oli nende vanaema väga kurvastanud.
Nüüd oli vanaema surnud, olles pärandanud lastelastele oma puhkeküla – kaksteist puhkemaja, väikse elumaja, kohviku, kaupluse ja palju-palju mälestusi. Seal olid Dana, Harper ja Tawny kunagi nii toredasti aega veetnud. Naastes painavad neid kõiki kahetsus, usaldamatus ja süütunne. Ent saladused, mis neid üksteisest eemale viisid, hakkavad neid nüüd ka vähehaaval lähendama – eriti kui nad avastavad, et ka vanaemal oli oma saladus...
Õdedele on jäänud veel üks võimalus olla perekond – et minevik seljataha jätta ja olla tulevikus õnnelik.
