«Nerrántsula» on sündinud ühest tunnist täis sooja valgust, täis tantsu: võin öelda, et Panait on kirjutanud «Nerrántsula» tantsides. See sündis ühel pealelõunal «Sõpruse keldris» – nii nimetan ma Georges Jonesco keldrit – keldris, mida täidab vahel kummaline valgus à la Rembrandt, varjudega, mis on veel ilmekamad kui valgus ise...
... Laul ja tants – see on terve maailm. Ja nad äratavad ellu terve maailma. Laul on ime, mis kannab endas teisi imesid. Ja «Nerrántsula» on imeline laul, nagu allikas.
Panait'i «Nerrántsula», armastuse ja mere mäng, on ühes hävitatud armastusega antud tagasi merele - Bosporuse legendaarseile vetele.
«Nerrántsula»! Et Lääs mõistaks sind, on vaja, et ta näeks ja loeks sind nii, nagu sa oled kirjutatud: nagu vana ja puhas muistne tants. Sa oled kirjutatud tantsides. Sind peab loetama tantsides.
Apostolis Monastirioty