Sageli küsitakse meilt, eestlaste vanemalt generatsioonilt, kuidas õieti elati Eesti Vabariigi ajal? Eriti huvitatud on sellest inimesed tänapäeva Eestis, sest neile on sisendatud tunne mingist põlastusväärsest klikiajast. Nende vanemad ja eelkäijad ei tohtinud selleaegsest elust ning ideaalidest rääkida, ja nüüd on järel üsna vähe neid, kes veel mäletavad, kuidas Eesti Vabariik loodi ja teiste riikidega võrdsele tasemele jõuti. Ei osata enam näha seda tööd ning pingutusi, aga ennekõike tahet ja vastupidavust.
Kui 1918 loodi Eesti Vabariik, oli esialgu puudus kõigest, ka juhtkonnast. Ametisse asusid saksa- ja venekeelse haridusega eestlased. Kuid mõisteti keele ja kultuuri tähtsust, vajadust luua oma poliitika, majandus ja haridus. Eelkõige eestikeelne koolisüsteem.
Siit algab ka minu perekonna lugu, millega püüan anda küsimusele omapoolse vastuse, sest mu vanemad olid kooliõpetajad ja mina ise - täielikult Eesti Vabariigi laps - varakult kooliklassis kasvanud ja hiljem ise pühendunud õpetajakutsele.
Õie Sõster-Haas