«Kui jõudsin tagasi vanasse palkmajja, ümbritses mind tihe vaikus. Tuba oli täitunud hõbedase hommikuvalgusega – tardunud hall kattis maad. Ööbik oli lennanud tagasi tiigi juurde, laksutas seal.
Kunagi ei tea, millal su hing kavatseb endisest vormist välja rabelda, kuid hetkel tundsin, et betoonsurutis, mille olin kunagi enesekaitseks valanud, on hakanud murenema. Kui lihtne see praegu tundub: eemaldu sundusest, jõhkratest süüdistustest, ja sa voolad energiast üle. Miks ma varem pole selle peale tulnud, et elamise viis võib ka töö olla? Sest ma polnud vaba. Nüüd olen. Lõpuks võin olla see, kes ma tegelikult olen.
Vabanenuna rabas mind algul pööristena tulvav kergendustunne. Külm intellekt ei talu haaramatut vabanemisrõõmu, see kogemus ületab tema mõõtme, paneb kadedalt kõnelema ärapööranust, müstikust. Sul on ükskõik, sest südamepõhjas tead, et peatselt antakse märku millestki erakordselt olulisest. Nii juhtuski. Sõnadesse tõlgituna tähendab see kõiges elusas voolava õrnuse äratabamist ja võimet seda suunata.»