Eesti lugejale juba tuttava Kazuo Ishiguro viiest novellist koosnev kogumik «Nokturnid» on ühtne tervik, mis sarnaneb romaaniga. Kõiki novelle ühendab teema, millele autor viitab alapealkirjas «Viis lugu muusikast ja hämarusest».

Need on lood luhtunud lootustest, pettumustest, täitumata jäänud unistustest ja nurjunud eneseteostusest või siis hirmust olla elus teisejärguline, jääda tagaplaanile. Samas on tegu vägagi mitmekihiliste lugudega, ühtki raamatu viiest minajutustajast ei saa pidada täiesti usaldusväärseks ning pigem on algusest peale selge, et nende vaatenurk on tingitud nende endi olukorrast ja minapildist. Nagu eluski, saab tragöödiast tihtipeale farss ning mõnelgi puhul tundub, et kõige olulisemat ei nimetata tekstis kordagi otsesõnu. Ometi on kuhugi ridade vahele peidetud ka inimlik soojus ja lohutus.