Eesti Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogu säilitamise strateegia ning meetod. 20. sajand nihutas drastiliselt kunstiloome piire – traditsioonilisest käsitöö ja materjalidega tegelevast valdkonnast liikus raskuskese kontseptsioonile, emotsioonile, protsessile ehk teisisõnu kõigele mittekombatavale. Nüüdiskunsti loomepraktikate efemeerset ja dünaamilist iseloomu on keeruline sobitada traditsioonilise muuseumi säilitamissüsteemi ning tekib rida küsimusi: kuidas konserveerida nüüdiskunsti ebapüsivaid loomematerjale? Kuidas säilitada nüüdiskunsti teoste mateeriat mõtestavaid ideelisi tasandeid? Kas muuseumil on õigus koguda teoseid, mille füüsiline kestus on lühiajaline? Mis siis ikkagi jääb kaasaegsest pärandist tulevastele põlvkondadele?

Hilkka Hiiopi doktoritöö üritab analüüsida neid keerulisi ja kohati ühese vastuseta küsimusi, kaasates muuseumispetsialistide kõrval mõtteprotsessi ka teoste autorid ja laiema publiku. Uurimust saadab näitus Kumu 5. korrusel (avatud 31. detsembrini 2012. aastal). Doktoritöö laiem ülesanne on luua nüüdiskunsti säilitamisele teadlikud ja teaduslikud alused Eesti Kunstimuuseumis. Doktoritöö juurde kuulub DVD, millele on salvestatud töö teises osas esitatud juhtumeid visualiseerivad videoülesvõtted ning intervjuu Kumu kuraatori Eha Komissaroviga.