Eda Eikla (1972-1989) oli kaheksakümnendate aastate lootustandev nooruke kunstnik. Ühes parima sõbratari Krista Sarapiga on neil kahepeale üle kolmesaja maali, millel ei korrata ühtegi vormivõtet. Neil oli käsil üheteistkümnenda klassi lõpetamine, juba käidi kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel, kuid siis järgnes sombune ja koolivaheaja märtsipäev Moskvas, 1989. Tüdrukud mõrvati ja peale prokurör Heino Tõnismäe esinemist uudistesaates 31. märtsil 1989 tekitas see võigas kuritöö Eesti ühiskonnas enneolematu resonantsi.

Stagnatsiooni suubunud ühiskonnas oli see esimene kord tõelisest õnnetusest avalikult kõnelda. Kunstniku matus kujunes laulva revolutsiooni massiürituseks, kuhu toodi Rahvarinde lipp. Vene Föderatsiooni Siseministeeriumi Moskva juurdluskomitee hoidis mõrvatoimikut aktiivsete kaustade riiulil, millele 34 aastat hiljem järgnes ühe oletatava mõrtsuka tabamine. Kuid õnnetuse kaja jäi paljusid inimesi saatma nii, et nad mäletasid, kus pool sajandit tagasi katastroofi ajal oldi.

Raamat «Ole vapper, mu kallis!» kujutab maalikunstniku küpsemist esseistlikus laadis läbi õrna ea aastate, mäletajateks Eda Eikla sõprade ring. Elu kujutamisest jääb välja surm. See on Eesti kunstnike üks biograafiatest, mida rikastab suur fotomaterjal. Raamatus on mõtisklusi süütute peal töötavast karmast, ilu ja armastuse abitusest surma palge ees ning lõpuks sellest, miks eesti rahvas kunagi ei unusta võõral vaenulikul maal elu kaotanud tütart.