Ja järsku olin ise kaelast saati vees. Hirmu ma ei mäleta, seda ka mitte, mitu sekundit ma seal viibisin. Mäletan ainult pootshaaki, millega mind kindlalt ja jõudsalt päästevesti kraest üles tõsteti. Kiiret sõitu koju. Kuuma vanni. Ja seda meeletut uhkustunnet: kukkusin merre!

Rangøy Norra maastiku, õigupoolest veestiku kirjeldusi tasub lugeda kas või geograafilises ja antropoloogilises võtmes. Tema maailmanägemis- ja kujutamisviis on üllatavalt kaugel heaoluühiskonnale iseloomulikust pseudoprobleemistikust. Pille-Riin Larm, Vikerkaar

Ta poetiseerib merd ja merendust, lausudes vastavaid oskussõnu iselaadse hellusega. [i:68454], Postimees

Tänu isiklikule perspektiivile tekib asjadest laiem arusaamine, laiem vaade ajale, ruumile, ajaloole ja oma identiteedile. [i:8314], Looming

Loe meie blogist intervjuud kirjanikuga