Reaalsus on olemas inimvaatlejatest sõltumatult – aga kas sama kehtib ka selle struktuuri kohta? Realistlikud ontoloogiad nõnda tavaliselt eeldavad: nende meelest koosneb maailm objektidest, millel on omadused, mis omavahel suhestuvad enam-vähem nii, nagu me oleme harjunud neist mõtlema.

Seda arusaama vaidlustades on Rein Raud välja töötanud oma radikaalse protsessiontoloogia, mis ei anna ühelegi vaatepunktile, ühelegi olemismõõtkavale või -kiirusele ega ka ühelegi kognitiivsete võimete kogumile privileegi sätestada, kuidas maailm «tegelikult» on. Tema vaateviisis vormuvad «objektid» ümber konstitutiivsete pingete väljadeks, protsesside ristlõigeteks, mis ei ole kunagi täielikult tasakaalus, ehkki pidevalt selle poole püüdlevad ja end vastavalt kohandavad. Ka inimese isedust mõistab ta võbeleva väljana, mis ei ole piiratud vaimuga, vaid mis jaguneb üle terve keha ning küünitub keskkonda, kus selle protsessi eri elemendid heitlevad pidevalt terviku kontrollimise pärast.

Säärase protsessifilosoofia vajalikkusest on tihti räägitud, kuid harva on tehtud katset arendada seda süsteemselt ja rangelt, nii et see sisaldaks identsuse, kontinuiteedi, aja, muutuse, kausaalsuse, agentsuse ja teiste teemade algupäraseid seletusi. Raud võtab ette ebatavaliselt laia filosoofiliste koolkondade ja debattide spektri uusmaterialismist ja objekt-orienteeritud ontoloogiast kuni fenomenoloogilise ja analüütilise vaimufilosoofiani, feministlikust teadusfilosoofiast neurofilosoofia ja sotsiaalse ontoloogiani.

Teos peaks huvi pakkuma nii filosoofia ja humanitaaralade üliõpilastele kui ka õpetlastele laiemalt, samuti igaühele, keda huvitavad praegused väitlused realismi, materialismi ja ontoloogia üle.

Äsja ilmus Polity kirjastuses ka teose ingliskeelne originaalväljaanne «Being in Flux».