Olav Ehala (1950) on Eesti muusika tõeline kroonijuveel, kelle loomingulise käekirja tunneb ära ka muusikakauge inimene. Sageli astuvad talle nii tänaval kui ka ühistranspordis ligi isegi võhivõõrad, et teda tehtu eest tänada. Ehala muusikat nõuavad lapsed algklasside muusikatundides, selle saatel poetavad laulupeol liigutuspisara nii ta oma tütar kui ka rahvamassid. Kes aga vähegi on püüdnud tema loomingut esitada, teab, millisel tohutul hulgal trikke see sisaldab. Nimetame neid noodiridu kaasaegseteks madrigalideks, estraadiks või – nagu helilooja ise soovib – lihtsalt lauludeks, puudutamata ei jäta need kedagi.

Et eluaeg Olku hüüdnime kandnud muusik on ise sama särav ja helge nagu tema looming, kinnitavad Lembit Saarsalu, [i:372], [i:113376], [i:122085] ja mitmed teised kaasteelised, kes tema kõrvale läbi aastakümnete jäänud on.

Raamatu autor Helen Eelrand on sama vana kui film «Don Juan Tallinnas» ning alates sellest ajast Olav Ehala muusika kirglik austaja. Olles ise pärit muusikute suguvõsast, sulges ta 15aastaselt otsustavalt klaverikaane, et pühenduda kirjutamisele nii ajakirjaniku kui seni 12 raamatu autorina.

See raamat sündis kahe inimese vahetute, südamlike ja paatosevabade vestluste tulemusena.