Zadornovi raamatud jutustavad lugejaile sündmustest, mis toimusid XIX sajandil Amuuri kaldail, kõnelevad patriootilisest kangelasteost, mille sooritas vene meremees Gennadi Ivanovitš Nevelskoi, kes viis saja aasta eest lõpule kasakatest rändurite Pojarkovi ja Jerofei Habarovi poolt XVII sajandi keskpaiku alustatud ürituse.
Pojarkovi retkedel (1643-1646) ja eriti Jerofei Habarovi retkedel, kes 1651. a. asutas Amuuril esimese vene linna Albazini ja kinnitas Moskva riigi koosseisu suure Ida-Siberi jõe vasakkaldaalad, avastati venelastele XVII sajandil uus rikas ja lahedate võimalustega maa.
G. I. Nevelskoi kangelastegu seisis valearvamuse ümberlükkamises, et Amuuril polevat väljapääsu merre, et ta kaduvat leetseljakuisse ja olevat kasutu jõgi. Nevelskoi toimetas transpordipurjekal «Baikal» rekordiliselt lühikese ajaga lasti Petropavlovskisse Kamtšatkal. Petropavlovskist suundus ta Ohhoota mere rannikule, sõitis Amuuri linnani ja tegi juulis 1849 oma tähelepandava avastuse. Ta tegi kindlaks, et Sahalini ja mandri vahel on väin, et piki mandri ja Sahalini randa on faarvaatrid, mis viivad Amuuri suudmesse ja on 12-15-jalase (3,6 - 4,5 meetrise) süvisega merelaevadele läbipääsetavad. Sellega oli kõrvaldatud peamine takistus, et Vene valitsus saaks uuesti asuda näiliselt mahamaetud Amuuri küsimuse lahendamisele.