Hea sõber!
Eestlane on juba aegade hämaruses põletanud alet ja niimoodi oma kümne küüne ning ihurammuga põlismetsi raadanud, et sealt siis raske ning tapva tööga oma perele põllumaad saada. Nii mõnigi kord on teda selle rohke talupojahigiga niisutatud maa pealt välismaiste sundijate poolt jälle kaugemale metsa aetud, kus ta on pidanud ellu jäämiseks kõike uuesti otsast alustama. Eesti talumeest on nendelt oma esivanemate higi ja verega kättevõideldud põlistelt maadelt küüditatud Siberisse, on aetud kolhoosidesse ja igasuguste erastamiste ning ärastamiste tulemusena jälle sunnitud alustama praktiliselt nullist. Teda on kägistatud üle jõu käivate maksude ja põllumehele kahjulike seadustega, kuid ta on ikka ja jälle tõusnud ning kõigi ja kõige kiuste, käed mullas ning tagumik paljas, eestlase jonnakusega edasi rüganud. Kaua ta veel niimoodi suudab rügada ja eestlase põliseid traditsioone jätkata, teab ehk vaid Jumal taevas...
Olgu käesolev üllitis tagasihoidlikuks katseks teadvustada kaasaegse talumehe elu ja probleeme laiemale üldsusele.
Head lugemist!
Autor.
Mai, 1999.