1944. aastal said Liki ja Elin Toonast ning Ella Ennost paadipõgenikud nagu paljudest eestlastest, sel hetkel perest juba lahus olnud isa jäi Eestisse. Raamat kõnelebki lapsepõlvest Haapsalus, teekonnast üle mere, jõudmisest Saksamaale, sõja viimasest hirmsast aastast Saksamaal kesk pommitamisi ja ohte ning hilisemast pagulaselust Inglismaal, tehes ränka tööd ning võideldes vaesusega. Niisamuti Elini ema südikusest perekonna juhtimisel läbi sõjakeerise, kuid eriti vanaema vankumatust armastusest ja hoolest, mis rängas lapsepõlves oli Elinile alati toeks. See on karm ja aus, samas südamlik ja liigutav lugu neist rasketest aastatest, teise põlvkonna pagulaste probleemidest võõrsil ja lõpuks põgusamalt ka koju tagasi jõudmisest hulk aastaid hiljem, vabas Eestis.

Elin Toona (Elin-Kai Toona Gottschalk) on sündinud 12. juulil 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt vanaema Ella Enno ja tädi hoole all. Ta on luuletaja Ernst Enno lapselaps. Elin Toona ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid näitlejad. Saatus viis Elin Toona lõpuks Ameerikasse, Floridasse, kus ta ka praegu elab ja kirjutab. Elin Toonalt on raamatuid ilmunud nii inglise kui ka eesti keeles, paguluses ja ka Eestis. Romaani «Puuingel» eest sai ta 1966. aastal Kanadas asuva Henrik Visnapuu Fondi välja antava Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. Ta on Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik.