Jutustustes on läbivaks jooneks oskus asju hoida, leppimine, rõõmsameelsus ning heatahtlikkus – heaga saab palju enam kui halvaga. Mõnes jutustuses ilmneb setode kombestik. Näiteks jutustuses karjavitsakesest saab lugeja teada, miks suskasid setod karjavitsa lauda ukse kohal asuvasse räästasse. Aga jutustus heast lättest räägib sellest, et Kosselka külas oli läte, kuhu rahvas hõbemünte viskas. Ja kui lättes oli hõberahasid kas või peoga võtta, siis miks ei tohtinud lättest hõbedat ära võtta.

Tegu on jutustustega, mida võib liigitada muinasjuturaamatute valdkonda. Neid lugusid ei leia ühestki teisest raamatust.

Raamat on kakskeelne: eesti ja seto keeles. Teksti on hea lugeda, sest tähed on lapsesõbraliku suurusega ning võrdlev keel on kantud raamatusse nõnda, et ühel lehel eesti keel ja kõrval lehel seto keel.