«Pastori vari» on isemoodi romaan: otsimisring, ajastu- ning usu- ja eluprobleemid.

Noor kirikuteener Anton Birnbaumer alustab 3. juunil 1755 Wilenist rännakut Brixenisse. Kui ta pärast saatuslikke reisiseiklusi tagasi koju saabub, ootab teda ees halb teade: vabadushimulist ja sõnakat kirikuteenrit tahetakse vallandada!

Antoni puhkuse ajal on tema kohta õelaid kuulujutte levitatud. Miks? Kes oli keelekandja? Kas kirikuteener suudab end kaitsta? Mis seos on sel Wileni kiriku jumalaema salapärase pildiga, mille sünniloo avastamisele aitasid kaasa uudishimulik ja kättemaksuhimuline krahvinna Margareta di Boccarini, keda Bozeni peen seltskond endast eemale tõrjus, ning peavikaar, kes vihahoos väljapahvatatud sõnu hetk hiljem kahetses. Ka maalikunstnik Giovanni Trapunt lisas kogu loole väärtuslikke nüansse... 18. sajandi keskel ulatus kõikvõimsa kiriku käsi kaugele, kuigi valgustusaeg oli juba lähenemas. Nii kuulutaski doktor Thomas Holzknecht oma salongis uut ajavaimu, ent oli samaaegselt pastorina võimusüsteemi vang. Tema kaardimajake ei tohtinud mingil juhul ühe jultunud kirikuteenri pärast kokku variseda. Olukord muutus üha pingelisemaks.

Romaanis seguneb värvikirevalt sakraalne ja lihtrahvalik ellusuhtumine. Lugeja naudib Antoni rännakut kitsastel mägiradadel ja kõikuvatel sildadel, mis viivad üle põhjatute kuristike, elab kaasa noormehe põnevatele seiklustele Bozenis, Brixenis ja kaunis looduses.

«Pastori vari» kujutab üleminekuaega, mis aitab mõista Šveitsi praegust eriseisundit Euroopas. Toona püüdsid reaktsioonilised võimumehed seda väikeriiki täielikult katoliku kirikule allutada ja Roomast sõltuvaks muuta. See neil ei õnnestunud. Miks? Arukas lugeja leiab vastuse ka Andreas Iteni romaanist.

Autor
Šveitsi kirjanik ja poliitik Andreas Iten on sündinud 27. veebruaril 1936. aastal. Kirjanduslikku tegevust alustas kolumnidega ja artiklitega, seejärel hakkas kirjutama jutustusi. Tänaseks on tema ilmunud raamatute loendis üle kolmekümne teose.

Tõlkija
Reet Kudu on varem eesti keelde tõlkinud kaks Andreas Iten’i teost: «Käelugeja» (2014) ja «Anna Galante» (2010).