«Pigilind» avab ühe eesti mehe peidus hoitud lüürilise poole ning kujunemise ja elu loo. Sellesse põimitud ühiskondliku tausta mõjutused annavad kogu teosele laiamõõtmelisema ja otsekui iga eestlast omal moel vorminud tähenduse.

Luuletuste seas võib eristada nelja põhilist motiivi: isamaalisus, rahvustunne ja vabadus; armastusideaali ja hingesügavuse otsingud; eksistentsiaalsed mõtisklused; loodus ning aastaaegade vaheldumine.

Värsiread jagunevad kahte perioodi: looming aastatest 1963–1971 ning 1988–1997. Neist esimene on paljuski täis inimese elukaarele omast nooruslikku idealismi ja otsinguid, ühtlasi kindlat veendumust rahvusliku iseseisvuse taastumises. Vahepeal argielu toimetustesse hääbunud loome ongi saanud uue puhangu ärkamisaegsetest sündmustest ja kättesaamatuna tundunud vabadusunistuste teostumisest. Maailmavaatluses on nüüd rohkem värve ja küpsust, kuid ka süvenevat üksindust ning pettumist kauaigatsetud ideaali varjukülgedes.

«Pigilinnu» aegumatute tõdede kõrval on ehk isegi olulisem teoses edasiantud ajastuspetsiifiline mõtteviis ja sisemised väärtushoiakud, mida võib sümbolina pidada eestluse püsimajäämise aluseks ka kõige keerulisemates oludes. Tervikpildi adumiseks ja konteksti paremaks mõistmiseks on luuletused allkirjastatud nende loomise kuupäevaga ning esitatud ajalises järgnevuses.

Kohtaksin homme jälle teda

Kohtasin täna kaunimat neidu,
mõtteneidu mõtete teel.
Tuhat ütlemist temale leidus
mõeldud mõtetes.

Kohtasin eile tõelist neidu,
reaalset neidu eluteel.
Ühtegi ütlemist mina ei leidnud,
vaikisin mõtetes.

Kohtaksin homme jälle teda,
ütleksin, mis mõtteneiule
ütlesin täna, võltsina seda
ei talletaks hoiule.
(20.04.1966)