Oligi aeg. Ka Toivo astus õuele. Tsehhi leidis ta loomulikult kätte - ega ta «eilane» ole, ekskursioonidega ja tootmisõpetuse tundides küll ja küll mööda tehaseid kolatud. Otsis Toivo tsehhiülema üles, otsis üles ja lausus sellele pidulikus stiilis:
«Vabandage, teie ees seisab uus transporditöölise kt., kes põleb entusiasmist olla kasulik. Mida käsite kõigepealt teha?»
Meister viipas tedretähnilise punapea ligemale ja mühatas:
«Näe, abijõudu saadeti. Näita ise, mis ja kuidas.»
«Lähme.» oli punapea päri. Toivo vaatas talle otsa - kõrvad olid teisel pesemata, aga see-eest sinetasid silmad nagu Peipsi järv.
«Lähme, ma näitan sulle minu tehast,» ütles punapea niisuguse tooniga, nagu oleks ta vähemalt peainsener, mitte Toivo-vanune poiss. Kõigepealt tahtis ta tuttavaks saada ja küsis uue poisi nime.
«Toivo Totalaas.»
«Mina olen Eeri, tead. Eerik Säärik.»
«Komsomolis?»
«Vist ikka. Aga miks sa küsid? Milleks see hea on?»
«Ma vaatan, et teil märki ei ole.»
«Mis siis?»
«Kommunistlik noor peab märki kandma.»
«Kuule, mis see sinu asi on? Kas on sind instruktoriks või inspektoriks pandud?»
«Ei, aga kõik on minu asi, ma olen ju kommunistlik noor.»
Eeri vaatas talle tükk aega otsa, kehitas õlgu ja astus edasi.